TP 1 – Rahvastikuregistri andmete täpsus

Tööpaketis 1 tuginetakse valdavalt varem kogutud andmestikele. Olemasolevate andmestike analüütilist potentsiaali on eelnevates uuringutes kasutatud vaid osaliselt. Seetõttu võimaldab teisene analüüs täiendada teadmisi elukoha registreerimisest ja selle täpsust mõjutavatest teguritest. Tööpaketi põhitegevus on kavandatud esimesele projektiaastale, kuid arvestades paljude tööde mahukust kestavad mõned tegevused projekti lõpuni. Sisufookuse, metoodika ja andmete vaatenurgast võib tööpaketi raames eristada viite üksteist täiendavat analüüsisuunda, mis otisvad vastuseid järgmistele uurimisküsimustele:

1. Millised tegurid põhjustavad rahvastikuregistris ebatäpseid andmeid? Millised on riigi või KOV tasandi teenused, maksusoodustused, toetused jmt, kus esinevad soosivad tegurid vale elukoha registreerimiseks rahvastikuregistris?
2. Milliseid meetmeid rakendavad KOV-d mõjutamaks elukoha registreerimist? Mis eesmärkidel seda tehakse ning milline on olnud nende mõju (nt KOV-de kampaaniad elukoha registreerimiseks)?
3. Millised on takistused õige elukoha registreerimisel (nt mitu elukohta, teenuse kättesaadavuse (nt lasteaiakohtade nappus) probleemid)?
4. Kas teatud elanikkonnarühmade (nt noored, lastega pered, pikemat aega välismaal viibijad jne), puhul ilmneb mõjutavate tegurite osas selgeid erisusi, mis tuleks edasises uuringus eraldiseisvalt vaatluse alla võtta?
5. Kui suur on iga ebatäpseid andmeid põhjustava teguriga seotud rahvastikurühm? Millistele teguritele lahendusvõimaluste leidmine annaks suurima positiivse muutuse rahvastikuregistri elukohaandmete täpsustamiseks?

Esimene suund (TP1-1) otsib vastust küsimusele, kas elukoha registreerimise täpsus on Eestis 21. sajandi algusest möödunud aja vältel jäänud põhijoontes samaks, muutunud paremaks või halvenenud. Vastus sellele küsimusele on oluline selgitamaks, kas elukoha registreerimist positiivselt ja negatiivselt mõjutavate tegurite vahekord on muutunud. Ruumilise mobiilsuse üldise suurenemise taustal ei saa välistada, et nihe on toimunud pigem lahknevuse suurenemise kui vähenemise suunas. Analüüsi teostamist raskendab tõsisasi, et hoolimata probleemi üldisest teadvustamisest pole selle kohta seiret (regulaarset või perioodilist teabe kogumist) korraldatud. Kahe allika põhjal on siiski võimalik muutustest teatud ettekujutus saada. Kalendriaastate või pikemate ajavahemike lõikes Eestist registreeritud väljarändajate hulga võrdlemisel sihtriikides registreeritud Eestist pärit sisserändajate arvuga peaks selguma, kuidas on registris dokumenteerimata väljarändejuhtude arv muutunud. Analüüsist jääb kõrvale Soome, millega Eestil on alates nullindate keskpaigast sisse seatud rahvastikuregistrite vaheline automaatne infovahetus. Samuti peaks sama meetodi abil olema võimalik võrrelda probleemi ulatust Eestis ja Euroopa Liidu teistes liikmesriikides. Siserände puhul võib ajalisest muutusest teatud informatsiooni pakkuda elukohaandmete ebatäpsusest põhjustatud mittevastamise määra muutus Statistikaameti iga-aastastes küsitlusuuringutes.

Teise suuna (TP1-2) raames analüüsitakse elukoha registreerimise täpsust mõjutavaid tegureid profileerimise abil. Nimetatud meetodi rakendamise eelduseks on isikupõhine teave nii isikute registreeritud kui tegeliku elukoha kohta. Niisugust teavet on võimalik hankida vaid vähestest allikatest. Tööpaketis tuginetakse peamiselt 2011. aasta rahvaloenduse ja rahvastikuregistri lõimitud andmestikule (alasuund TP1-2a), mis loodi registripõhise rahvaloenduse metoodikaprojekti raames (Tammaru 2013). Võimalike alternatiivide suhtes (küsitlusuuringute ja rahvastikuregistri lõimitud andmed) on nimetatud allikal kaks tähtsat eelist: esiteks kogu rahvastiku hõlmamisest tulenev suur täpsus ja teiseks mittevastamisest (loenduse alakaetusest) põhjustatud moonutuse väike mõju. Rahvaloenduse metoodikaprojektiga võrreldes laiendatakse käsitletavate tegurite hulka, käsitledes ka selliseid, mis haakuvad lähteülesandega, kuid mille mõju ei ole varasemate uuringute raames teadaolevalt analüüsitud. Näiteks on plaanis selgitada isiku eluasemega (üüripind või pinna kasutaja omandis olev eluase, mitme elusaseme omamine jms), elamiskestusega (loenduses on detailne paiksustunnuste komplekt) ning töö- ja elukoha vahelise kaugusega (loenduses on kajastatud nii elu- kui töökoha paiknemine) seotud mustrid. Analüüsis on kavas nii kirjeldavaid meetodeid kui regressioonmudeleid. Samuti võimaldab analüüs selgust tuua küsimusse, kuidas mõjutab interneti kaudu andmete kogumine inimestelt laekunud elukohateabe täpsust. Analüüsitakse ka 2015. aasta Tööjõu-uuringus kogutud andmeid selle kohta, mis põhjustel vastajate tegelik ja registripõhine elukoht lahknevad (alasuund TP1-2b). Sekundaaranalüüsil keskendutakse ka nendele teemadele, mis jäid esmastes analüüsides (Lehto jt 2016, Äär 2018) küllaldase tähelepanuta. Kui olemasolev teave osutub olulistes lõikudes ebapiisavaks, siis võidakse Tellijaga kooskõlastatult korraldada projekti teisel etapil täiendav valimipõhine andmekogumine elukohateabe ebatäpsuse kohta täiendava teabe kogumiseks.

Kolmas suund (TP1-3) keskendub elukoha tuvastamise innovatiivsete meetodite käsitlemisele. Teatavasti on Statistikaamet pärast 2011. aasta rahvaloendust loobunud rahvastikuregistri andmete kasutamisest elukohateabe ainuallikana ning arendanud välja elukoha määratlemise indeksipõhise metoodika (nn residentsuse indeks). Esmalt rakendati seda 2011. aasta rahvaloenduse tulemuste korrigeerimisel (Tiit, Meres, & Vähi 2012; Tiit 2012), 2015. aastast viidi aga indeksimeetodile üle kogu rahvastikuarvestus, sh rahvaarvu ja rahvaarvu üleriigiliste ja piirkondlike hinnangute ning välisrände statistika (Tiit & Maasing 2016), katsetamisjärgus on leibkondade ja perekondade statistika üleviimine samale alusele (Tiit, Visk, & Levenko 2018). Kasutuselevõetud metoodikate olemus seisneb selles, et residentsuse ja rändejuhtude teave ei pärine otse inimestelt ega konkreetsest registrist, vaid see on erinevatest registritest leitud „elumärkide“ alusel tõenäosuslikult prognoositud. Uue metoodika eelisena rahvastikuregistri ees on välja toodud võimalus kajastada registris ka registreerimata rände juhte (Tiit & Maasing 2016). Uuele metoodikale üleminekuga suurenes väljarändejuhtude arv aastatel 2015–2017 kolme eelneva aastaga võrreldes 2,2 korda ja sisserändejuhtude arv 4,5 korda. Sisserände nii ulatuslik suurenemine tekitab siiski küsimusi, sest reeglina kannatab alaregistreerimise all rohkem riigist lahkumine. Kavandatud analüüsi eesmärgiks on uue elukohaarvestuse metoodikaga saadud tulemuste valideerimine hindamaks meetodi laiema rakendamise otstarbekust. Selleks sobiva analüütilise protseduuri väljatöötamine kuulub samuti suuna raames lahendatavate ülesannete hulka.

Neljas suund (TP1-4) kaardistab KOV tasandil rakendatud meetmeid mõjutamaks elukoha registreerimist. Analüüsi teostab alltöövõtjana Eestis üks tuntumaid regionaaluuringufirmasid Geomeedia OÜ Rivo Noorkõivu juhtimisel. Analüüsi põhiüksuseks on omavalitsused. Regressioonanalüüsi sõltuvtunnustena on kavas kasutada KOV üksuste rändenäitajad (nt saabujate arv, lahkujate arv, rändesaldo). Sõltumatute tunnuste rollis on teave elukoha registreerimise kampaaniate ja/või kohaliku tasandi sotsiaalpoliitika meetmete kohta. Kontrolltunnusteks on KOV üksuste paiknemist, suurust, sotsiaalmajanduslikku ja demograafilist olukorda iseloomustavad tunnused. Analüüsi teostamisel rakendatakse kirjeldavaid meetodeid ja regressioonmudeleid. Neljanda suuna raames kavandatud analüüsi teostamise võimalikkus sõltub sellest, millist teavet kohalikul tasandil rakendatud meetmete kohta õnnestub saada. Elukoha registreerimise kampaania meetmete tõhususe selgitamiseks kohalike omavalitsuste tasandil viiakse läbi intervjuud omavalitsusjuhtidega, et saada täiendavat teavet elukoha registreerimise kampaaniameetmete rakendamise tõhususe ja tulevikus kasutamise kohta.

Viiendas suunas (TP1-5) püütakse koguda teavet välisriikide praktika kohta elukoha registreerimisel.

Tulenevalt välja selgitatud tegurite probleemianalüüsist koostatakse ettepanek, millistele teguritele tuleks järgmises etapis hakata lahendust otsima, et saavutada suurim võimalik positiivne muutus õigete andmete saavutamiseks rahvastikuregistri.

Vastutav täitja: Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskus (juht Luule Sakkeus)